Herbert Hahn sündis Pärnus 5. mail 1890. aastal Pärnu linnaaednik Carl Wilhelm Hahni viienda lapsena.
Ta kasvas üles kolmkeelses keskkonnas: peres räägiti saksa, koolis ja ametiasutustes vene keelt, aiatööliste ja teiste ümbruses elavate eestlastega eesti keelt.
Hahn lõpetas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi 1907. aastal ning asus õppima Tartu ülikooli ajaloo-filoloogia teaduskonda.
1909. aastal jätkas ta filoloogiaõpinguid Heidelbergis, sealt edasi Pariisis ja Berliinis. 1921. aastal kaitses Herbert Hahn filosoofiadoktori kraadi Rostocki ülikoolis.

Õpinguaastaisse jääb esmane kohtumine Rudolf Steineriga 1909. aastal, mille mõjul astus Hahn kolm aastat hiljem Teosoofiaühingu liikmeks.
1913. a abiellus Hahn Emely Hasselbachiga. Abielust sündis neli poega. Neist kaks, Friedhold ja Gottwald järgisid isa kutsumust ning töötasid õpetajatena erinevates waldorfkoolides.

Herbert Hahni erakordne võõrkeelte-anne võimaldas tal nii I kui II maailmasõjas elatist teenida tõlgina. Pärast I maailmasõda kohtus Hahn Waldorf-Astoria sigaretivabriku direktori ja kaasomaniku Emil Moltiga, kes vajas õpetajat oma vabriku töölistele. Hahni otsus Molti pakkumine vastu võtta, viis ta taas kokku Rudolf Steineriga. Seeläbi sai Herbert Hahn üheks esimestest õpetajatest, kes aitasid Steineri ideid ellu rakendada 1919. aastal Waldorf-Astoria sigaretivabriku tööliste lastele rajatud koolis Stuttgartis Uhlandshöhel.

Stuttgarti kooliga jäi Hahn seotuks 1931. aastani, töötades algul prantsuse keele õpetaja, siis klassiõpetaja ning viimaks saksa keele ja ajaloo õpetajana ülaastmes.
1920. aastal sai Hahn Steinerilt juhised vaba kristliku religiooniõpetuse sisseseadmiseks lastele, kes polnud seotud ühegi kindla konfessiooniga.
1931-1939  töötas Hahn Hollandis Haagis Vrije koolis.
1942. aastal abiellus Herbert Hahn teistkordselt. Tema abikaasaks sai kauaaegne kolleeg Maria Uhland.
Peale II maailmasõda pöördus Hahn tagasi taasasutatud Stuttgarti waldorfkooli, kus oli tegev kooli mitteametliku juhataja ja õpetajana kuni pensionini 1961. aastal.
Herbert Hahn suri 1970. aasta juunis Stuttgartis.

Lisaks pedagoogilisele tööle ja rohketele kirjutistele selles vallas, oli Hahni huviks võrdlev keeleteadus ning rahvuspsühholoogia.
Tema peamine teos on neljaköiteline uurimus “Vom Genius Europas” – Euroopa geeniusest; Samuti on olulised nii tema autobiograafilised kui Steinerit käsitlevad mälestusteraamatud.